Pühapäev, 19. november 2017  

Meeksi vald: minevikust homsesse päeva

Ennelõunal jõudsime Meeksi vallavanema Aleksandr Suvoroviga läbi sõita tubli poole temale usaldatud majapidamisest. Pärast nukrate sügiseste soomaastike, tee-äärsete tihnikute ja viletsate kalurionnide vaatamist raagus puude vahel ning kogu vallas suletud koolide nägemist jääb igale inimesele rõhuv mulje. Siin esitab igaüks endale tahtmatult küsimuse: kas tõesti võib meie ajal üldse nii elada, nagu elatakse Euroopa Liidu äärealal Meeksi vallas? Kogu maailmas eristuvad piiriäärsed alad sisemaast soodsama majandusarengu poolest, kõikjal kasutatakse ära kaubandustulu, -eeliseid ja isegi sugulust. Piirnevad maad püüavad lausa üksteist üle trumbata: „Meil on parem!“, „Ei, hoopis meil!“ Mehikoorma majakast on  Venemaani kiviga visata. Kaks maad on ajalooliselt ja looduse poolest rikkad – Peipsi-Pihkva bassein on piirkond, mida kadestab kogu Euroopa. Ja selline vaesus …
Siiski ei ole kõik nii nukker. Meeksi vallas on, mida vaadata, mille üle uhke olla. Aleksandr Suvorov tegi ettepaneku külastada Mehikoormas kalapüügi ja kalatöötlusettevõtet Latikas. Kalamajanduslik tegevus siin, sõna otseses mõttes, kees. Töölised laadisid maha värske latika kaste koos jääga. Pakkijad pakendasid pappkastidesse valmistoodangut – erinevaid konserve. Töötas fileerimistsehh. Ettevõtte Latikas juhataja ja üks omanikest Margus Narusing, kellega oleme korduvalt kohtunud kalateemalistel koosolekutel Kasepääl, viis spetsiaalselt meie jaoks läbi ekskursiooni mööda tsehhe, kus tegime naiste-fileerijatega mälestuseks pilte. Siin oli kõigest näha, et inimesed ei nukrutse, vaid töötavad ning on eluga üldjoontes rahul. Küsisin Marguselt: „Kuidas on lood peamise toorainega – kalaga?“ Ta vastas, et neil pole sellega mitte kunagi probleeme, kuna kalaks loetakse siin mitte ainult ahvenat ja koha, vaid ka kõike muud. Siin lähevad töötlemisse ka latikas, haug, luts ja isegi särg, mille teised kalapüügiettevõtted ära põlgavad. Lutsa, haugi, rääkimata särjest, peetakse kogu Peipsimaal prügikalaks. Nende eest makstakse kaluritele sandikopikaid. Seega ei saa ei kalur oma töö eest ega söö ka Eesti tarbija värsket mageveekala. Tegelikult aga, nagu väidab Margus Narusing, ostavad inimesed meeleldi lutsa omas mahlas või punases veinis või sinepis… Selleks on firmal Latikas oma suitsutustsehh, oma kulinaaria. „Et haugi veest välja tõmmata ja see hiljem edasi müüa, ei ole palju mõistust vaja. Ent kasutada kõiki kalatöötlusviise siseturu tarbeks – see on oskuse ja kannatuse küsimus,“ – ütles Margus Narusing. Tuleb märkida, et Margus on kohalik elanik ja Meeksi vallavolikogu esimees. Koos Aleksandr Suvoroviga tegelevad nad projektide ettevalmistamisega. Need kaks aktiivset inimest astuvad oma valla arenguks konkreetseid samme.
“Valla peamine rikkus, – ütles Aleksandr Suvorov, kui me edasi sõitsime, – see on meie loodus. Siin on vaikus, värske õhk, suur reostamata ala. Siia tahaks tulla, telefoni välja lülitada ja lihtsalt olla kahekesi loodusega. Perspektiivne oleks siin mõnel ettevõtjal avada külalistemaju. Jalutuskäigud soos, suhtlemine tööstuslikust reostusest puutumata loodusega – just siin on vaja arendada kala- ja loodusturismi. Ent EL-i abi  saamiseks on vaja projekte ja omafinantseeringute raha. On vaja miljoneid projektide jaoks, detailplaneeringuid, keskkonnakaitselisi lisaprojekte. Täna sellist raha vallal ei ole. Seda pole ka kohalikel ettevõtjatel”.
Meeksi vald on kuulus oma jahinduse ja metsanduse poolest. Siin on üks suuremaid jahisektsioone, kuhu tullakse kogu Eestist ja välismaaltki. Suure armastuse ja asjatundlikkusega rääkis meile Meeksi jahipidamisest jahindusseltsi esimees Leo Korotkov. Iga jahikollektiiv ei saa kiidelda oma lasketiiruga  taldrikute ja märklaudade laskmiseks, külmkambriga, ja tsehhiga, kus on kaasaegsed seadmed metsloomade töötlemiseks. Jahimeestel on ka oma vägev saun, lehtlad, grillmajakesed. Kõike on tehtud oskuslikult. Kui sisenesime kaminasaali, avaldasid sügavat muljet metsaasukate topised – põdrad, kitsed, karu, hunt …
Aleksandr Suvorov märkis uhkusega, et alati leidub siinkandis puhkamise või ürituse korraldamise võimalus. Tuleb pöörduda vallavalitsusse või otse vallavanema poole ja küsida infot –  nii saab  kalastada, sauna ja loodusesse. Läksime Meerapalus järve äärde. Väike kollase liivaga rand, järv ilus nagu alati. Kusagil paremal on Räpina, vasakul Piirissaar ja hiljuti ehitatud Laaksaare sadam. Sinna suundusimegi, et näha, missugune on tegelikkuses seni ainus hiljuti kõigi reeglite kohaselt varustatud Peipsi-äärne sadam Eestis.
Ongi Laaksaare sadam. Püügikaatritel on otsad kinnitatud, lossitakse Piirissaarest toodud kala, muide – latikat firmale Latikas. Praami, mis käib navigatsiooniperioodil saare ja mandri vahet, sadamas ei olnud. 
“Ta läks saarele ja tuleb tagasi plaani kohaselt natuke hiljem, – ütles Laaksaare sadamavaht Sirje Heinoja. – Kohalikud sõidavad, kasutavad praami, tulevad ka turistid, et Piirissaare vanades külades ringi vaadata. Kohalikele on auto parkimine tasuta, teised maksavad. Kaikohtade eest paadi- ja kaatriomanikud samuti ei maksa”.
“Kahju, – räägib Sirje, – et siin pole head hotelli, kus inimesed võiksid peatuda. Lätlased käivad talviti, ööbivad autodes või kus juhtub”.
Sirje on „kapteni asetäitjana“ kursis kõigi sadama asjadega. Kuulsime temalt, et sadam ei kuulu vallale, vaid Saaremaa ettevõtjatele, täpsemalt AS-le Saarte Liinid Kuressaarest. See sadam on ere näide arengust, millest me vahel nii palju räägime. Tehti suurprojekt, saadi EL-i raha, ka riik panustas siia oma kapitali. Juurdepääsuteegi ehitati selliselt. Siin on näha riigi osalust, riik lõi tingimused ja toetas ehitust. Tähendab, siiski on võimalik Toompealt kaugele kolkasse alla vaadata ja teha peaaegu et imesid. Nagu väljendus Aleksandr Suvorov, -„imesid kohalike jaoks“. Sadam näeb välja tõesti võimas, ilus ja mugav. Sellest on kasu nii kohalikele elanikele, andes ühtlasi uhkustunnet Euroopa ja idanaabri ees. Sadam on perspektiivne kogu piirkonna jaoks tervikuna.
Vahepeal aga on päev jõudnud õhtusse. Tartuni on jäänud 53 kilomeetrit. Sõites vaatasime põõsaisse kasvanud põlde – siin oli kunagi kohake nimega Meeksi. Küla ennast enam ei ole, ainult nimi on temast jäänud … 
Aravul käisime läbi rahvamajast, vestlesime selle perenaise Tea Tensoniga. Ta näitas meile oma pehmete mänguasjade kogu – karusid,  rääkis kohalikust teatritrupist, valla kultuurielust ning kutsus novembris toimuva Meeksi valla 20. aastapäeva pidustustele.
Pilvede vahelt paistnud päike laskus metsatukas hüvastijätuks horisondi taha. Kõigest ühe päeva veetsin ma Aleksandr Suvoroviga selles vallas. Mulle tundus aga, et tunnen juba ammu metsa-Olgat, Raivot Kasekesalt, endist jahimeest Leo Korotkovi ja isegi neid, keda … ma ei kohanud, kuid kellest Aleksandr lugupidamisega rääkis – siia kunagi mehe juurde tulnud ja pikki aastaid Meerapalu koolis töötanud Tiiu Zovost, tema töökast pojast Kaius Zovost, kes kodukandist pole lahkunud, ja lapselapsest Liis Zovost, Tartu Ülikooli tudengist…
Vald elab ega jää vaatamata kõigele ajatuultele alla. Kunagi laabub siin kõik. Sest siin on sellised inimesed nagu Raivo, Olga, Ene, Margus, Aleksandr ja paljud teised, kellega tutvusin tol päeval.
Fjodor Maspanov,
ajalehe Peipsirannik toimetaja

 

Добавить комментарий

Вы должны быть зарегистрированы , чтобы оставлять комментарии.

Объявления

 

 

РЫБАЛКА
НА ЧУДСКОМ
ОЗЕРЕ
(Эстония)

Рыбалка как лучший
вид отдыха для всей семьи,
в любое время года:
лодки, баня, коптильня, гриль,
удобный ночлег.

Заявки принимаем по
электронной почте
peipus@rambler.ru
или по телефону

(+372) 5347 2127